See blogipostitus on osa sarjast, milles minu vanaisa, Vladimir Ellervee, jagab oma mälestusi. Loe sissejuhatavat osa siit.
Sõjaga algasid suured õudused, nii arestid kui mahalaskmised. Meie pere võeti ühel hommikul kinni, pandi seina äärde ja öeldi, et lastakse maha. Komando eesotsas oli naisterahvas. Niimoodi siiski ei juhtunud, umbes tunni pärast saime taas vabaks. Selle eesmärgiks oli tõenäoliselt lihtsalt rahva hirmutamine surmaga, et kellelgi ei tuleks vastuhakkamise mõtteid pähe. Võimalik, et olukorda leevendas see, et vanaema ja isa oskasid vene keelt. Isa seletas neile, et tema kündis ja tuli just põllult tagasi, ta ei ole kellelegi halba teinud. Õhtul tuli onu meile külla ja küsis: “Mis teiega juhtunud on? Olete kõik näost kahvatud.” Mina olin 2-aastane ja ema süles. Nädal enne sõja algust Eestis, 14. juunil 1941. aastal küüditati Venemaale üle 10 000 inimese. Ligi 2500 inimest lasti kohapeal maha. Need andmed on kõik olemas raamatus “EESTI VABARIIK 100”.
Rinde lähenedes põgenesime perega 4 km kaugusele suurtesse metsadesse. Põgenemine toimus öösel, mina magasin vankris. Kui ületati väike, järsu kaldaga jõgi, olevat ma vette kukkunud ja mind päästis õde Mari. Kui rinne oli möödunud, siis algas saksa “Ordnungi” aeg. Sellest rääkisid mulle ema ja isa. Ära võetud maad anti tagasi, korraldati uued maksud: kui nelja inimese kohta oli üks lehm, siis seda ei maksustatud. Sakslaste poolt korraldati ka humanitaarabi paljulapselistele perekondadele. Meile toodi kaks paari puutallaga õhukesest bresendist jalanõusid, mida oli kahjuks võimatu kanda. ”Ordnungi” ajal arreteeriti meie piirkonnas üks inimene, kelleks oli koolidirektor, kuid ta vabastati mõne päeva pärast. Tõenäoliselt oli ta kellelegi rääkinud sellest, et sakslaste rindel enam asjad hästi ei sujunud.
Loe esimest osa siit.
Loe kolmandat osa siit.
Comments