Svenile jäid Eetose tegemised silma just õigel hetkel: ta oli otsimas tütrele tähendusrikast pulmakinki ja samal ajal muretses, et perekonna eelmiste põlvkondade lood pole kirja saanud. Lõpuks tellis ta ühe raamatu asemel lausa kaks – ühe oma emast ja teise ämmast. Kõige põnevam oli aga, et raamatute valmimist tuli hoida laste eest saladuses, mis tõi endaga kaasa nii mõnegi lõbusa momendi.
Kas pulmakingi mõte painas sind pikalt – et mida kinkida?
Ei, see ei painanud mind. Pigem oli nii, et kui ma Eetosest esimest korda kuulsin, oli mu äi just surnud ja ma sain aru, et nüüd ei saagi ei mina ega mu lapsed enam tema käest midagi küsida. Ja nii kui ma seda raamatu kirjutamise ideed nägin, mõtlesin, et kuna mu ema ja ämm on veel elus, siis oleks hästi tore, kui saaks nüüd nende lood kuidagi paberile. Ma olen tegelikult hästi palju mõelnud enda isa peale, kelle juurde ma ei jõudnudki. Kogu aeg oli kiire-kiire-kiire. Mul käis äri ülesehitamine ja isa ikka helistas ja küsis, et kuule, tuled läbi ka või? Vastasin, et tulen järgmisel nädalal… ja siis jälle, et järgmisel nädalal või järgmisel kuul… Kuni ühel päeval ei olnud enam kuhugi minna. Varem oli mul ka vanaema, kelle käest oleksin tegelikult samuti tahtnud nii palju rohkemate asjade kohta küsida. Aga see teema oli taustal kusagil, ma ei võtnud seda kätte. Ja nüüd ma siis mõtlesin enda ja oma venna laste peale…. Neli last on koos kasvanud ja ma tahtsin, et vanavanemate lood jääksid neile raamatutena alles. Mõtlesin, et nüüd on ilmselt see kõige viimane aeg, et need raamatud vanaemadest valmis teha.
Sa mainisid, et alguses ei tahtnud ei ema ega ämm väga, et neist raamatud tuleks?
Nad ei tahtnud seda kohe üldse.
Kuidas sa nad ümber veensid?
Alguses rääkisin ühega. Ta ütles, et ei taha – et ah, mis mina. See veenmine toimus väga rahulikult, tasapisi. Kinnitasin neile, et ega ma ei sunni, kõik on okei ka siis, kui me ei tee neid raamatuid... Aga et ühel lapselapsel on ju pulmad tulemas ja see oleks nii tore kingitus talle. Siis ühel päeval tunduski see ka neile juba päris hea mõttena... Aga järgmisel päeval mõtlesid jälle ümber, et nad ikka ei taha. Siis ma hakkasin neid vastandama. Üks vanaema elab Viljandis ja teine Tallinnas. Ütlesin Tallinna omale, et kuule, see Viljandi oma juba teeb – kuigi tegelikult meil polnud veel midagi kokku lepitud. Samal ajal ütlesin Viljandi omale, et Tallinna oma ju teeb – ja siis ta hakkas mõtlema, et ega tema ei saa ju ka halvem olla. Ma ei tea, võib-olla võib seda manipuleerimiseks nimetada, aga ma pidin nad ju kuidagi kuhugi maale saama.
Me tegime neid raamatuid salaja. Kas seda oli keeruline saladuses hoida? Üks sinu pereliige võttis tegelikult ka meiega eraldi ühendust, et samast vanaemast raamatut kirjutada. Kuidas see end välja mängis – et ei vanaemad ega ka see pereliige midagi teistele välja ei räägiks?
Mõned natuke ikka kahtlustasid, et midagi on toimumas. Tallinna vanaemaga juhtus ükskord nii, et lapselapsed olid tal just parajasti külas, kui kirjanik helistas. Siis vanaema põgenes vannituppa ja rääkis seal pool tundi mingeid asju ja keegi ei saanud aru, mis toimub. Mõeldi, et vanaemal on mingi armuke, kellega ta suhet varjab! Ja mu teine tütar luges kusagilt midagi teie kohta ja kontakteerus teiega. Ta rääkis mulle ka sellest mõttest, et jumala äge oleks teha õele pulmakingiks vanaemast raamat. Ma siis ütlesin talle selle peale, et kuule, see on väga pikk protsess ja võtab vähemalt aasta ja on hullult kallis, et praegu küll vist ei jõua seda teha. Jälle oli selline hämamine natuke. Aga lõpptulemus oli ju hea! Kõik olid rahul ja üllatust oli palju.
Milline see üllatushetk oli? Millal sa need kingid kätte andsid?
Me alguses mõtlesime teha need raamatud pulmadeks, aga siis ma sain aru, et ma ei saa neid pulmapäeval üle anda – siis läheks tähelepanu pruudi pealt ära. Nii tegimegi seda pulmapäeva järgsel päeval, kui olime kõik koos maal, Paistus. Jõime seal kohvi ja siis mingi aeg tõime raamatud välja ja jagasime kõigile laiali.
Kas raamatuid lugedes said ka midagi uut teada oma ema kohta?
Jaa, sain ikka. Palju oli selliseid asju, mida ta minu kohta ütles ja millele oleks tahtnud vastu vaielda. Siis mõtlesin küll et, mis jama ta nüüd ajab suust välja, ei ole sellist asja olnud! Ma ei tea, kas siis mina ei mäleta või tema mäletab teistmoodi. Aga seal oli ka tema kohta päris palju asju, mida ma ei teadnud. Teadsin küll suures pildis, kus ta oli elanud või mida teinud, aga raamat läks detailidesse. Näiteks mõnest inimesest olin küll kuulnud, aga alles nüüd sain teada täpsema loo. Et minu jaoks oli keegi näiteks lihtsalt mingi tädi, kui ma väike olin, aga nüüd sain teada, et ta oli tegelikult väga pikalt olnud ema töökaaslane ja mida kõike nad koos tegid.
Kuidas kogu raamatu valmimise protsess sinu jaoks oli?
Ma alguses kartsin, et pean olema kogu selle asjaga ise rohkem seotud, aga õnneks ei olnud mul tegelikult vaja üldse asjasse puutuda. Te saite ju väga hästi ise hakkama ja põhimõtteliselt kogu see suhtlus käis otse. Ma aeg-ajalt hoidsin neil kätt pulsil, aga ma ei tahtnudki sekkuda. Tahtsin, et need olekski nende endi raamatud, mitte et mina hakkan nüüd seda kujundama – et ei, sa ei käinud seal ega teinud seda. Kui ema pani kuupäevi kirja, siis ma küll vahepeal sekkusin ja ütlesin, et kuule see on nüüd küll täielik jama. No näiteks ta kirjutas, et käis Kanadas aastal 1963. Mina ütlen, et no ei käinud. Ema vastu, et käisin küll. Ütlesin, et sul polnud ju veel lapsigi siis. Ja siis emale meenus, et ah, ei olnud jah! Ta käis esimene kord Kanadas 1979, ma mäletan täpselt. Eks ta ongi juba 84 ja mingeid fakte pea enam kinni ei pea.
Millise tunde nende valminud raamatute lugemine sinus tekitas?
Ma ei oskagi öelda, mis tunne see täpselt oli, aga midagi see igatahes mul kuskil sees liigutas. Ma neelasin need raamatud hästi kiiresti alla. Sain need kätte paar päeva enne pulmi ja mõtlesin, et ma korraks vaatan, aga siis neelasin nad lupsti ühe õhtuga alla. Tahaksin need nüüd mõnel päeval uuesti kätte võtta ja veel kord rahulikult läbi lugeda.
Comments