See blogipostitus on osa sarjast, milles minu vanaisa, Vladimir Ellervee, jagab oma mälestusi. Loe sissejuhatavat osa siit.
Traktor Lanz-Bulldog
Tõenäoliselt oli 1947. aasta hilissügis või talve algus, kui isa sõitis hobusega Petserisse laadale. Laadal arreteeriti kõik hobuseomanikud ning viidi rongiga Leningradi lähedale Tihhvinisse metsatööle, kuhu ta jäi kevadeni. Ühel ilusal märtsikuu suure sula päeval seisis ta äkitselt jälle koos hobusega õue peal, aga enam hobuse taga ei olnud. Ta palus, et ema kiiresti sauna kütaks, ta ei saanud majja siseneda, sest ta oli üleni kaetud täidega. Põletasime kõik ta riided ära. Kui isa ei olnud, tuli mul ema majapidamises abistada. Kõik tahtsime süüa, seega tuli tappa lambaid ja vasikas. Kolja õppis õdedega koos Petseris ja nendele viis ema samuti toitu. Mina olin looma tapmist, nülgimist ja tükeldamist korduvalt isa kõrvalt näinud, aga nüüd tuli mul seda teha algusest lõpuni täiesti ise. Juba hakkasid ka levima jutud, et hakatakse moodustama kolhoose. Meie raudratastel kuumpea ühesilindrilise mootoriga traktor Lanz-Bulldog võeti ära ja anti Masina-Traktorijaamale (MTJ). Äravõtu hetkeks oli rihmülekande nahkrihm kulunud ning vajas vahetamist. MTJ-s asendati rihm ketiga, mida tuldi veel isale näitama: isa naeratas ja “kiitis” mehi. Kett jahvatas rihmaseibid muidugi ära, traktor visati nurka ja oligi asi korras.
1948. aasta sügisel, kui viljaaida tagusel põllul oli juba ilus oras, tulid meile neli külanõukogu esindajat, kes nõudsid süüa ja seletasid isale, et nüüd tulevad kolhoosid, kuhu lähevad kõik vaesed ja loovad uue elu. Kulakuid kolhoosi ei võeta, sest nemad ei oska tööd kollektiivselt teha. Seejärel nad lahkusid ning läksid naabrite juurde, kuid selle asemel, et minna mööda põllu äärest kulgevat teerada, läksid nad otse üle rukkipõllu. Isa vaatas seda ja ütles: “Need on nüüd need uue elu rajajad”. Kuna nõukogude võim tahtis kulakutest lahti saada, loobiti meile küllaga kaikaid kodaratesse: meile toodi 75-peane lihakombinaadi lehmakari. Kaasas oli karjus ja leiti ka valvur. Loomadele tehti aed kohe elumaja taha, mis häiris väga meie öörahu. Lehmad poegisid ja suurem mullikas müüdi maha. Saadud raha joodi maha. Petserist toodi naised, kes oskasid peotuju üles kütta, et pidu ikka korralik oleks. See kestis kolm päeva, kuid peo ajal ei saanud ju loomi jooma ja karjamaale lasta, sest see oleks peo rütmi häirinud. Kolme päeva pärast murdsid loomad öösel aia maha ja läksid omapäi laiali. Kogu karja vist kokku ei saadud ning süüdistati valvurit. Tuli kohtuprotsess, kus isa oli tunnistaja. Valvur mõisteti õigeks. Teiste asjaosaliste kohta langetatud kohtuotsust me ei tea. Kari viidi sügise keskpaiku ära.
Loe kuuendat osa siit.
Loe kaheksandat osa siit (tulekul).
Kommentare