See blogipostitus on osa sarjast, milles minu vanaisa, Vladimir Ellervee, jagab oma mälestusi. Loe sissejuhatavat osa siit.
EFA.256.0.37653
Jälle tagasi koju jõudes saime aru, milline põrgu oli vahepeal meie talus toimunud. Sakslased tahtsid taganemisel hävitada kõik väärtuslikud rajatised, näiteks põletati maha koolimaja ja ka nelja naabri majad. Meie uus kahekorruseline elumaja, mis ei olnud veel lõpuni ehitatud, pidi samuti maha põlema, kuid naabrimees nägi, kuidas neli tsiviilriietes meest läksid sisse, tegid lõkke ja kadusid. Ta läks kiiresti majja ning kustutas tule. Meie maja lähedal oli õnneks tiik, mis kergendas kustutamist. Tagasi jõudes avanes meile kohutav pilt: neli naabrit, kelle majad olid ära põlenud, olid peredega meile sissekolinud. Sellest polnud viga, kuna neil puudus elukoht sootuks. Huvitav oli see, et maja nurka oli lahingus mürsutabamuse saanud ja nurga asemel oli suur auk, aga sissekolinud peresid see ei häirinud. Siin on kohane öelda: “Mõisa köis las lohiseb.” Isa võttis kuuri alt lauad, ehitas nurga jälle kinni ning pani saepuru laudade vahele. Isa tõi samuti maja uksed tagasi, mille sakslased olid viinud maantee äärde teeviitadeks ja olid seega saksakeelseid sõnu täis. Ta ajas kõik õues olevad kaevikud kinni, koos sellega, mis seal põhjas oli - granaadid, padrunid, väiksed miinipildujad, miinid ja palju laskemoona. Sigala nurk oli põrandast laeni täis igasugust laskemoona, mille vene väed mõne päeva pärast ära viisid. Talu viljapõllud olid maha rullitud ja põlema pandud. Kumb pool seda tegi, seda meie teada ei saanudki. Hea, et vanematel oli varutud ja peidetud vili ja liha. Üks pere lahkus meilt kiiresti, kaks peret lahkusid meie juurest sügiseks ja üks pere jäi meie õnnetuseks meile kauaks. Õnnetus ei olnud selles, et nad jäid, vaid selles, et nendel oli 14-aastane poeg Eedi, kes tassis meile laskemoona padruneid, püstoleid, automaate, granaate ja peitis igale poole ära. Kuna sisse tuli Nõukogude võim, siis sellega tulid kaasa ka läbiotsimised, mis võisid tulla nii päeval kui öösel. Sõdurid torkisid raudorade ja tääkidega läbi heinarõugud, sõnnikuhunnikud laudas ning regi ja saan lükati ümber. Mitmed korrad ärkasin öösel üles, olin põrandal ja minule oli suunatud automaat. Nad tõmbasid mind koos madratsiga voodist välja. Nii käisid need läbiotsimised. Kõik Eedi poolt peidetud relvad ja laskemoona, mis isa leidis, uputas ta linaleotus tiiki.
Ühel korral palus ema minul ja isal pärast läbiotsimist veel kord üle vaadata, kas Eedi ei ole uuesti midagi majja toonud. Me leidsime leotuset tulnud kuivavate linade tagant suure kateloki täie padruneid. Kui need oleks leitud, siis keegi ei tea, millega see oleks lõppenud.
Isa hoiatas korduvalt Eedit ja tema isa, kuid asjatult. Eedile meeldis mürske lahti kiskuda. Teda hoiatati korduvalt ohust, kuid tema isa ütles, et Eedi oskab kõike. Ühel päeval toodi Eedi vankris tükkidena koju, kuna mürsk oli käes plahvatanud. Pärast Eedi surma võttis tema ema oma madratsi alt välja Parabellumi ja hakkas õues paugutama. Pärast seda kontrollisime kõik hooned üle. Viljasalvede alt leidsime veel ühe saksa automaadi. Vene sõjaväeosa oli õue jätnud tühja bensiinivaadi ja Eedi isa hakkas seda puhastama. Isa hoiatas teda, aga ta oli targem. Valas vaati veel natukene bensiini, siis pani pika varda otsas tule ja selle pistis siis vaadi avasse. Ema saatis meid kõiki kaugele peitu. Käis pauk, vaat oli ümmargune ja meenutas palli. Üks vaadi ots oli kadunud, selle leidsime viljakoristamise ajal rukki põllult, mis oli kaugel viljaaida taga. Mees ise sai plahvatusest tugeva näonaha põletuse, mis paranes kaua. Habet ajada ei saanud ja käis ringi nagu okassiga.
Meie põldudel peatusid tihti sõjaväe kolonnid. Olohkova külas võeti kinni kaks meest, keda süüdistati hobusevarguses. Nad toodi maanteele meie lähedale, seoti käed okastraadiga selja taha ja kaks sõdurit hakkasid nuiadega peksma. Meeste hädakisa kostis meieni. Siis viidi nad metsa äärde ja lasti maha. Seda tehti ümberkaudsete inimeste hirmutamiseks. Järgmine juhtum puudutas konkreetselt meid. Oli väga ilus ilm, mina mängisin Koljaga õues. Kolja oli siis 13-aastane. Järjekordselt oli lähedal peatunud kolonn, sealt tuli meie õue mitu relvastatud sõdurit, kes ütlesid, et nad nägid, kuidas väike poiss valges särgis varastas nende hobuse. Kirjeldasid poisi riietust Kolja riiete järgi. Nad võtsid Kolja kinni ja hakkasid seina äärde viima. Vanaema haaras Kolja nende käest ja heitis talle peale. Juurde jõudis ema ja tema heitis end samuti Kolja peale. Vanaema ütles: “Kui lasete lapse maha, siis laske kõiki.” Mina seisin kõrval ja nutsin. Mõne aja pärast läksid nad siiski minema. Loomulikult ei tahtnud me pärast seda enam mängida. Veel kord tuli meie põllule sõjaväeosa. Veoauto kastis seisis väga ilus hobune, kellel oli lai, sügav, lahtine haav tagumise jala põlve piirkonnas, millest paistsid välja käärid. Nii sain mina aru. Tegelikult see oli klemm, millega peatati verejooks. Hobune toodi autost välja ja viidi aida taha. Ma mõtlesin, et teda hakatakse ravima, kuid ta löödi maha ja söödi ära. Mina nägin esimest korda, kuidas söödi hobuseliha.
Loe neljandat osa siit.
Loe kuuendat osa siit.
Comments