See blogipostitus on osa sarjast, milles minu vanaisa, Vladimir Ellervee, jagab oma mälestusi. Loe sissejuhatavat osa siit.
EFA.231.0.162682
Meelde tuleb 1944. aasta lumerikas ja tuisune talv. Laudatagusel põllul panid sakslased üles puitpaneelmajad, mille katusel oli palju metallvardaid. Hiljem sain teada, et need metallvardad olid tegelikult antennid. Sakslased käisid ainult meie kaevust vett võtmas, muidu nad meie elu ei häirinud. Arvatavasti oli see raadioluure üksus.
Järgmine lugu oli sulailmaga märtsikuus. Õue olid ilmunud saksa sõdurid ja meile tuli naaber, kes oli viina võtnud. Ta hakkas sakslastega õiendama, tahtis nad “nach Vaterland” (isamaale tagasi) saata. Ühele sõdurile ei olnud see aga meelepärane ja ta virutas naabrile automaadi kabaga. Löök ei olnud arvatavasti väga tugev, kuna ta ei kukkunud. Isa vaatas, et asi läheb tõsiseks, tõi hobuse tallist välja ja viis naabri ree peal koju. Tõsisemad sündmused hakkasid toimuma siis, kui rinne hakkas lähenema. Sakslastel oli tuline kiire taga ning nad muutusid väga aktiivseks. Kuidagimoodi saadi teada, et isal on raadio, mida venelased ei jõudnud konfiskeerida. Infoleviku takistamiseks võeti nüüd raadio ära. Ühel päeval saabus õuele auto sõdurite ja vene sõjavangidega. Isal olid saetud lauad uue maja ehitamiseks, kuid selle ehitamine jäi sõja tõttu seisma. Luba küsimata tõsteti lauad auto peale. Tööd tegid muidugi sõjavangid, kes olid väga kõhnad. Ema küpsetas jusat ahjus leiba. Vanaema otsustas ühe leiva vangidele viia ning ütles: “Mis nad ikka minuga teevad?”, ja viis leivapätsi vangidele. Valvurid ei öelnud vanaemale midagi. Nägin, kuidas need vaesed sõjavangid selle pätsi kohe tükkideks rebisid ja ära sõid.
Ühel hommikul ilmus meie õuele saksa sõjaväeüksus, vankritesse olid rakendatud väga lühikeste sabadega kummalised raskeveohobused. Millegipärast närisid nad oma väga suurte hammastega meie vana maja nurki. Kuna meie talu asus Pihkva-Riia maantee ääres, olid sakslaste üksused meie õues tihti. Kord peatus hoovis väike sõjaväeüksus eesotsas noore ohvitseriga. Ohvitser võttis kabuurist välja Parabellumi (Luger P08), tegi kaks pauku uue maja katusel istuvate tuvide pihta ja nad kukkusid alla. Linnud anti koka kätte ning serveeriti lõunaks ohvitserile.
EFA.231.0.162668
Rinne lähenes. Lennukid ja sõjatehnika hakkas veelgi sagedamini mööda liikuma. Meist 6 km kaugusel Truba külas, oli sakslaste lennuväli, mida käisid nõukogude armee lennukid ründamas. Väga tihti nägime õhulahinguid. Kui lennuki sabast paistis must (šleif) suits, siis me teadsime selle lennuki saatust. Lahingud lähenesid iga päevaga ja tuli aeg uuesti pagulusse minna. Väga tihti pommitati Pihkva-Riia maanteed. Hommikul olid kõik lapsed, ema ja vanaema betoonlaega lauda keldris peidus. Õues oli väga ilus ilm. Isa oli õues ning laadis vankrisse vajalikku kraami. Mina tulin põiehäda pärast keldrist välja ning jäin vaatama, kuidas isa asju vankrisse tõstab. Metsa tagant tuli järsku punase viisnurgaga hävitaja. Lennuk oli nii madalal, et ma nägin isegi lenduri nägu. Isa jooksis aida suunas, mina aga keldri seina äärt mööda lauta. Lendur tegi kuulipildujast valangu just siis, kui mina kivimüüri taha jõudsin. Ma kukkusin hirmust. Ema jooksis keldrist välja, võttis mind sülle ja vaatas mind üle. Valang ei tabanud mind, aga õue muru sai üles küntud küll. Isa ja ema tegid rasketeks aegadeks majanduslikke korraldusi: tapeti kõik sead, liha suitsutati ja pandi 30-liitristesse piimanõudesse, mis lasti lauda kaevu. Isal tegi viljaaita salajase kahekordse mahuti, kuhu peitsime vilja. Lisaks sellele peitsime vilja ka lauda 500-liitrisesse veereservuaari.
Ühel päeval, kui rinne oli lähedale jõudnud, tuli meie juurde väike sakslaste erisalk, umbes 10-12 tsiviilriietes inimest. Relvad pandi köögi põrandale: reas oli kaks või kolm kuulipildujat MG42. Üks sakslane rääkis natuke vene keelt ning hoiatas, et nende tegutsemisele ei tohi vastu hakata, vastasel juhul lastakse kohe maha. Üks sakslane võttis kirve ja läks masinakuuri ukse juurde, ukse all nurgas oli kanade ava. Kanad olid kuuris, sõdur meelitas nad välja ning lõi kahel kanal pea maha. Mul oli üks väga ilus, laia sabaga kirju kana ja ma ei tahtnud, et ta saksa sõduri kirve alla satuks. Läksin kuuri tagumisest uksest sisse ning ajasin kõik kanad vaikselt välja. Sel hetkel ei tajunud ma oma lapse mõistusega seda tohutut ohtu ning seda, mis oleks võinud järgneda minu teole. Salk magas õhtuni, tõusis üles, võttis relvad ja läks minema.
Loe teist osa siit.
Loe neljandat osa siit.
Comments