See blogipostitus on osa sarjast, milles minu vanaisa, Vladimir Ellervee, jagab oma mälestusi. Loe sissejuhatavat osa siit.
Meremäe maja
Pagulusse läksime ilmselt 1944. aasta juuli lõpus või augusti alguses. Isa ajas traktori ja viljapeksu masina kitsast metsavahelist vankriteed mööda kuhugi tuttavate juurde. Ema hakkas koos perega oma sünnikoha Meremäe poole liikuma. Vankriga olid kaasas riided, nõud, toit ja muud vajalikud esemed ning meiega olid ka kaks lehma ja pull. Arvati, et Meremäe kandis suuri lahinguid ei tule, sest seal ei olnud suuri maanteid. Meremäe vanaema ja mina läksime millegipärast eraldi teist teed jalgsi 12 km. Oli väga palav, päike kõrvetas ja tekkis tugev janu. Kõik külad, mis meie teele jäid, olid tühjad. Kaevudelt olid ämbrid ära võetud. Ühe taluaia punase sõstra korjasime janu kustutamiseks mõned marjakobarad. Hilja õhtul saime kõik kokku. Pimedas tulid meie juurde põllunurka veel kaks või kolm peret lastega. Kõhud olid kõigil tühjad. Tehti lõke ja küpsetati kartuleid. Kõik söödava - kohupiima, hapupiima, hapukoore ja piima - panid naised ühte suurde kaussi ja see maitses fantastiliselt. Praegugi mäletan, kui hea see erinevatest piimadest kokku segatud söök oli.
Meremäelt otsustati minna Härmale, kus ei olnud suuri teid, vaid olid suured metsad. Sinna oli kogunenud neli või viis peret. Lapsi oli palju ja meil oli hea mängida. Vanaema tõi meile Piusa jõest suure vähi, kes pakkus meile palju rõõmu. Mina nägin vähki esimest korda. Pikalt oli väga ilus ilm ja naised hakkasid lõkkel suures potis piimasuppi keetma. Pott oli piima täis ja supp oli peaaegu valmis, kuid ilmus saksa lennuk ja andis kuulipildujast valangu. Kõik lapsed olid lõkke lähedal, kuna kõhud olid tühjad. Üks kuul tabas lõket ja pühkis selle minema, tuhk ja söed langesid potti. Õnneks ei saanud keegi haavata, keedeti uus supp ja sellega see päev lõppes. Päeva või kahe pärast selgus hommikul, et meist ühel pool olid punaarmee kaevikud ja teisel pool saksa kaevikud. Naised otsustasid heisata aiaroikal valge lippu, milleks oli suur voodilina. Tuleb au anda sõduritele, sest kumbki pool ei tulistanud meie suunas.
Olukord muutus väga tõsiseks, lähenesid lahingud. Vanaema kohtas teel tuttavat meest, kes ütles, et Korsa metsas sõjaväge ei ole. Ema, mina ja teised lapsed ning onunaine (kokku 12 inimest) jõudsime metsa, kus avastasime maskeeritud kahurid, masinad ja sõdurid, mida vana mees ei märganud. Tee tagasi oli ära lõigatud, kuna kohale ilmusid neli või viis pikeerivat saksa pommitajat (Ju87 Stuka). Pikeerimisel tegid need väga koledat, hirmuäratavat häält, lisaks sellele veel pommide langemise ja lõhkemise heli. Ema pani meid pikali, kattis kätega ja keelas tõusta. Mina pöörasin pea nii, et näeks neid pikeerivaid lennukeid. Lisaks pommidele saadeti alla ka kuulipilduja valanguid. Kuna pommid ja kuulid tulid meile päris lähedale, siis olime kaetud okste, sambla ja mullaga. Lähedal oli venelaste õhutõrjekahur, mida laadis väga kiiresti üks vanem sõdur. Kahurist tulistatigi nii kiiresti, kui see sõdur jõudis laadida. Tema särk oli tööst üleni higine. See väga keeruline olukord lahenes sellega, et lennukitel said pommid ja laskemoon otsa. Keegi meist vigastada ei saanud. Lastel oli raske aru saada, kui hirmus see oli, aga ema ja onunaise reaktsioonist sain aru, et see oli õudne. Me kõik pääsesime surmasuust. Tõusime kiiresti püsti, tulime metsast välja ja roomasime käpuli piki kartulivagusid tagasi Härmale.
Rinne oli ligidal ja paugud kostsid igalt poolt. Härmale jääda oli väga ohtlik ja otsustati liikuda Palo külla sugulaste juurde, sest saadi teada, et seal ei ole lahinguid. Hakkasime liikuma varahommikul ja mõne aja pärast hakkasid meie lähedal tulistama vene katjušad (Катю́ша БМ-x-y), mis olid paigutatud ameerika autodele Studebaker US6. Need olid väga vastupidavad nelikveolised autod, Venemaal endal polnudki nelikveolisi autosid. Moskva muuseumis on Katjuša ЗИС-6 veoautol, aga see ei saa tõele vastata, kuna need autod on tehniliselt nõrgad ja neil ei olnud nelikvedu. Nende Katjuša mürskude lendamine tekitas väga vastiku tunde. Ema kartis, et saksaked avavad Katjušade pihta vastutule. Ajasime hobust edasi kiirete ohjade tõmmetega, sest isal ei olnud kunagi hobuse jaoks piitsa, jõudsime ohtlikust tsoonist läbi ning edasi kulges tee juba rahulikumalt, sest enam ei tulistatud.
Tõusis ilus suur punane päike. Sõitsime läbi ühest kohast, kus oli toimunud eelmisel päeval või õhtul lahing. Ühel pool teed olid vene sõdurite ja teisel pool teed saksa sõdurite laibad. Väga sünge pildi jättis purustatud vanker ja hobuse laip laialt avatud rindkerega. Kõrval seisis väike, mõne nädala vanune varss. Ta lükkas nina vastu udarat, kuid piima ei saanud. Temast oli mul väga kahju, sest varsad mulle väga meeldisid. Palo külas me istusime kaks või kolm päeva keldris, kuna kuulid ja mürsud lendasid ikka siit ja sealt. Olime seal paguluses umbes kaks nädalat.
Meremäe maja tänapäeval.
Loe kolmandat osa siit.
Loe viiendat osa siit.
Comments