See blogipostitus on osa sarjast, milles minu vanaisa, Vladimir Ellervee, jagab oma mälestusi. Loe sissejuhatavat osa siit.
EFA.27.0.172469
Petserimaa liideti Venemaaga 1945. aastal. Venemaalt toodi kohale inimesed, kes ehitasid aktiivselt sotsialismi. Isa kündis, tuli korraks tuppa puhkama, viis hobuse kaheks tunniks kopplisse sööma. Mööda liikus sõjaväe voor. Isa läks õue ja nägi, et hobust koplis ei ole. Ta oli juba sõjaväevooru vankri külge seotud. Vanaema hoiatas isa ja ütles et ta läheb ise, et vanale naisele võib-olla midagi ei tehta. Vanaema läks ja tõigi hobuse tagasi. Vanaema kohta veel nii palju, et Esimese maailmasõja ajal sai tema vanem poeg (Ruuda lell, kes viidi koos meiega Siberisse) tsaari armees raskelt haavata. Ta oli ravil Tveri linna haiglas, kust teatati, et pojale on vaja järele tulla. Vanaema tõi poja ära ning ravis teda üle poole aasta kodus. 1946. aasta talvel hakkasid Eestisse liikuma Leningradi blokaadi üle elanud inimesed. Paljud neist vedasid kelkudel esemeid, mida taheti leiva vastu vahetada. Kuna talu oli meil suur, siis pöörasid nad ikka sisse ja küsisid: “Kas see on sovhoos?” Kui võimalus oli, siis andis ema neile leiba ja piima.
Mööda teid oli ohtlik liikuda, kuna igal pool olid mürsud, miinid ja teised lõhkekehad. Tädimees sõitis Petserisse. Hobune astus miini otsa ja sai surma. Vanker purunes ja tädimees sai raskelt haavata. Ta suri paari aasta pärast. Külades hakati kohalikke 15- ja 16-aastased noorukid demineerijateks õpetama. Noored aeti kokku ja viidi metsa harjutama. Üks selline salk lendas õppuse käigus õhku. Sõtsime sellest kohast mööda ja mina nägin veel puude okstel rippuvaid veriseid riidetükke. Surma sai said kõik ja neid oli seal üle kümne nooruki.
Kohalikud võimud hakkasid võitlema metsavendadega. Selleks hakati korraldama haaranguid. Meie lähedal olevas metsas keetsid mehed aga puskarit. Nad saadi kätte ja pandi meie aita pogrisse, puskar konfiskeeriti ja konfiskeerijad hakkasid ise isukalt jooma. Neid oli veoautotäis mehi, kuid nemadki ei suutnud kõike ära juua. Nad helistasid Pihkvasse ja tellisid abiväge juurde, kuna neid olid väidetavalt rünnanud metsavennad. Selle peale tuli veel üks autotäis sõjaväelasi ning joodi edasi. Üks oli nii täis, et tulistas ennast jalga. Ema tegi voodilinast sidemed ja sidus teda. Pidu kestis kolm ööd ja päeva. Kui puskar otsa sai, lasti metsavennad lahti ning konfiskeerijad sõitsid ka ära. Teine kord oli samuti “korralik pidu”. Seoses kiriku pühaga pidid tulema sugulased meile külla, ning isa pani vaaditäie koduõlut käärima. Meile tuli külanõukogu esimees Baranov kolme abilisega. Isa ütles, et see koduõlu on alles pandud ja ei kõlba veel juua. Vaatamata sellele tehti vaat lahti ja hakati jooma. Joodi kaks või kolm päeva ja lõpuks söödi veel lusikaga vaadi põhjast paksu. Igal korral kui nad tulid, nõudsid süüa. Nad paluda ei osanud. Üks kord ütles vanaema seltskonnale: ”Kas teil häbi ei ole laste eest kõik ära süüa?” Üks sai selle peale väga vihaseks ja lõi isa mitu korda näkku.
Uus, nõukogude kord tõi kaasa ka uued ”arenguvõimalused” ehk palju piiranguid. Talunikul ei tohtinud olla üle 30 ha maad, isal oli aga 100 ha. Lisaks 70 ha maale võeti ära ka sõiduauto Chrysler ja jahipüss. Kuna maad jäi vähemaks, pidime ka loomade arvu piirama. Ühel päeval läks isa äravõetud maale heina niitma. Tal oli plaanis vallavalitsust sellest järgmisel päeval teatada, kuid naaber läks kohe vallavalitsusse kaebama. Kui isa järgmisel päeval läks, öeldi talle, et kõik on juba teada. Mõne aja pärast võeti meilt veel ära traktor, külvik, viljapeksumasin, saeraam koos aurukatlaga ning kulakutele olid määratud kõrged maksud. See oli nõukaaegne “astmeline tulumaks”. Lisaks sellele oli veel kehtestatud nö riiklik laen, millega sunniti kõiki töötavaid inimesi riigile laenama kahe kuu palka. Vastu anti riigilaenu obligatsioonid. Laenatud raha jäigi inimesele tagastamata. Laenu tagasimakse jättis ära Hruštšov vist 1956. aastal. Venemaal, mille pindalast oli sõjategevus haaranud ainult 5-6%, oli 1946. ja 1947. aastal nälg ja Venemaalt algas massiline sisseränne Eestisse. 1947. aastal tuli minu ämm kahe lapsega, kes polnud sõda näinud, Tallinnasse. Nemad pidid kevadel sööma lume alt välja kaevatuid kartuleid, millest järgi oli jäänud vaid tärkliselödi. Neid nimetati millegi pärst лейтенанты. Eestis kestis sõda viis aastat ning meil oli ikka mida süüa. Pärast sõja lõppu lõpetas USA abi andmise Lend Lease (lendliisi) järgi, kust tuli nelja aasta jooksul 4 478 000 tonni toidumoona. See läks põhiliselt nõukogude armee varustamiseks toiduga. Pärast seda tuli hakata ise enda armeed ülal pidama.
Loe viiendat osa siit.
Loe seitsmendat osa siit.
Comments